Oleme mitmel korral rääkinud mängu olulisusest pisikestele ning loetlenud ka erinevad mänguviisid. Vaba ja koostööl põhinev mäng on meie ühiskonna jaoks ülioluline, kuid meie lapsed unustavad selle mänguviisi.
Ameerika Ühendriikide Bostoni kolledži psühholoogi Peter Gray sõnul oleks mängu kasutamine iidsetes inimestes aidanud üle saada agressiooni ja domineerimise tendentsidest, mis oleksid muutnud ühistu ühiskonna võimatuks.
Sellest ajast peale on uluk meie liikidesse jäänud kui sotsiaalse ühtekuuluvuse vahend, kuid see on praegu kombeks.
Ei ole nii, et tänapäeva lapsed ei mängi või neil pole vaba aega, vaid see on see, et nad pühendavad selle muudele koostööst hoidunud mängudele, näiteks videomängudele, või sellistele tegevustele nagu televiisori vaatamine.
Praegu on ahnusele või ülbusele vastutegevust võimaldavad ja empaatiat edendavad huvitegevused suuresti kadunud ning ma kinnitan, et teise asetamine on kvaliteet, mida pole kerge jälgida Poisid ja tüdrukud täna.
Teadlane juhib oma essees tähelepanu sellele, et
Mäng ja huumor pole ainult viisid lõbutsemiseks, vaid edendavad ka egalitaarset suhtumist, intensiivistavad kaasalöömist ning aitasid omal ajal inimjahtijatel kogujatel saavutada sotsiaalne rahu, millest nad ellujäämiseks sõltusid.
Spetsiaalse ajakirja "American Journal of Play" artiklis osutab Gray, et tolleaegsed inimesed kasutasid huumorit teadlikult, et säilitada võrdsus ja vältida vaheldumisi. Isegi nende seadustel ja rituaalidel olid omadused, mis olid sarnased mänguga.
Meie esivanemad kasutasid võrdsuse hoidmiseks ja konfliktide vältimiseks teadlikult huumorit ning nende jagamisviisid esitasid mängude omadustega sarnaseid omadusi.
Kuid see uurija läheb kaugemale ja viib selle tõlgenduse praegusesse maailmaolukorda viies, osutab ta, et see mängu suhtumise muutus on praeguste majanduskriiside põhjas.
Ja tema sõnul on mängust loobumise vilja näha ka selles isekad teod, mis on viinud majandusliku kokkuvarisemiseni, mis oleks sümptom ühiskonnast, kes on unustanud, kuidas mängida ja õppida ennast teiste asemele asetama.
Kui seda tõlgendust kõrvale jätta, on mängu eelised vaieldamatud sotsiaalses keskkonnas ning see, mida Peter Gray ütleb oma teoorias inimeste varajase kohanemise kohta, on väga usutav.
Võib-olla oleks hea, kui me reklaamiksime oma väikestes vabalt valitud mänge, mis segavad vanuseid, mida ei korralda täiskasvanud ja mis pole konkurentsivõimelised. Ja ka seda, et meil oli rohkem huumorimeelt!
Sest arvatavasti meie esivanemad arendasid mänguoskuse, et edendada väga koostööaldise eluviisi arengutja rohkem huumorimeelt kui meie ...
