37% emadest kaalub rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasmise järel töökoha kaotamist, isegi kui seda pikendatakse

Emaelu koordineerimine, kui olete ema, kes töötab väljaspool kodu, võib olla keeruline. Alates nägemisest, kes või kus nad meie laste eest meie töötamise ajal hoolitsevad, kuni ajakavade koostamiseni ja süütundega tegelemiseni, pole asjad lihtsad.

Iga päev räägitakse rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisest kümnetes riikides rohkem, kuid värske uuringu kohaselt Isegi kui see on väga lai, kaalub enam kui kolmandik tööle naasnud emadest töölt loobumist.

Briti MMB intervjuus korraldatud uuring, milles osales 1000 ema, andis mõned tulemused, mis võiksid meile näidata emade tõelist tunnet ema ja tööelu vahelise (või mitte) tasakaalu kohta.

Oluline on mainida, et uuring viidi läbi ainult Briti Madrediga, kes on meie uuringute kohaselt rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta Euroopas ja maailmas praegu 365 päeva, mis on üks levinumaid.

Imikutel ja mujal Töötamine vaenulikus töökeskkonnas mõjutab emade kasvatamist negatiivselt

Töötava ema andmetel võttis enamik küsitletud emadest täieliku rasedus- ja sünnituspuhkuse, mis viib uuringu tulemuste keskpunkti: rasedus- ja sünnituspuhkusest, ehkki ulatuslikust, ei piisa ja see pole ka ainus asi, mis oluline.

Ajakirja MMB veebisaidil avaldatud tulemuste kohaselt oleks need kõige olulisemad või olulisemad arvud:

  • Ainult 18% rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasvatest emadest tundis end oma töös õnnelikuna ja turvaliselt, kuna nad olid varem näinud teisi emasid, kes olid samuti naasnud oma ülemuse või tööandja juurde.
  • Neist 37% tundis end nii eraldatuna ja toeta, et oleks tahtnud tagasi astuda.
  • Ainult 17% leidis, et neil oli kogu raseduse ja sünnituse vältel (rasedus- ja sünnituspuhkusest kuni emana tööle naasmiseni) olnud hea suhtlus ja tugi.
  • 59% neist kartis, et nende paindliku ajakava taotlused lükatakse tagasi.
  • 68% muretsesid tööle naastes oma laste eest hoolitsemise kulude pärast.
  • 41% kartis, et pärast emaks saamist jääb nende karjäär stagnatsiooni.

Tõde on see, et kuigi rasedus- ja sünnituspuhkus on igas riigis täiesti erinev, See pole töötavate emade jaoks ainus asi, mida tuleb arvestada või millega tuleb arvestada. Näiteks on vaja edendada ka piimaväljendusruumi, sest tegelikult lõpetavad paljud emad tööle naastes rinnaga toitmise, kuna tingimused muudavad selle väga keeruliseks.

Imikutel ja enam ei taha me rohkem päevahoiukeskusi, vaid paremat leppimispoliitikat ning laiemat rasedus- ja sünnituspuhkust

Teine näide oleks mõistmise ja töö paindlikkuse puudumine, kas tööaja lühendamiseks või lubade saamiseks ilma nii palju vaeva või halbade nägudeta, kui on lastega seotud hädaolukorda. Lisaks, nagu me mainisime hiljutises uuringus, mõjutaks vaenulikus keskkonnas töötamine negatiivselt ka emade kasvatamist.

Järeldus, mis saadakse peamiselt seda tüüpi uuringutest (ja tegelikult me ​​juba teadsime, kuid peame ka selle mainimist jätkama ja selle eest võitlema), on see, et üldiselt, vähe on mõistmist ja tuge, mida emad tööellu naastes kogevadning pikendatud rasedus- ja sünnituspuhkusest ei piisa alati.