Eile ei tähistanud me mitte ainult autismi teadlikkuse päeva, sest paljud mäletasid ka teist efemeriidi: Taani luuletaja ja jutuvestja Hans Christian Anderseni sünd, sündinud 1805.
De Andersen oli nende lugude kogumik, mille lapsepõlvesõber mulle üheksa-aastaseks saades kinkis (see on väga tore mälestus, sest sel ajal ei saanud me tollal nii palju kingitusi kui praegu) ja kuna tegelikult oli see laps jätkuvalt kaaslane ja kindel aastaid hiljem). Ja Anderseni kohta on palju lugusid, mis on kogutud köites, mis minu lastel on aastaid olnud, ja lehtede avamise ja pööramise jõul tuleb neid pidevalt remontida.
Pole palju öelda, et te ei tea, ilmselt osalesite paljudest raamatukogudes korraldatud üritustel, sest suure eduga valiti 2. aprillil rahvusvaheline laste- ja noorteraamatupäev, et edendada lastel lugemist.
Kindlasti olete oma lastele lugenud 'kole pardipoeg', 'väike merineitsi', 'lumekuninganna', 'väike tikk', 'plii väike sõdur' jne.
Need on lood, mille pärast olen täna ajatu ka täna saame oma lastele õppetunde ja väärtusi õppida. Need on populaarsed lood, mida Andersen kogus või kavandas: mees, kes on pärit väga alandlikust perekonnast ja saanud elus palju aumärke ning pärast tema surma palju muudki (selle tõestuseks on kaks korda aastas toimuv lastekirjanduse ja illustratsiooni preemia Taanis).
Andersen oli loominguline autor, kes oli võimeline liikuma lugude atmosfääri ja emotsioonide poole. Tema laste lood on puhtad tundeid täis lood, ma arvan, et igas pereraamatukogus peaks olema vähemalt üks neist.
See on meie väike tunnustus lastekirjanduse ühele olulisemale tegelasele.
