Oleme väga õnnelikud, et saame jätkata isadepäeva tähistamist väikelastel ja veel enam lugudega, mida vanemad meile saadavad.
Siin on meie ajalugu Mathiase sünd, ja tema isa räägib meile ahastuse ja pingetest, mis ta kannatas, kui sünnitus hakkas keeruliseks muutuma, kuid jah, õnneliku lõpuga.
"Minu nimi on Franklin, ma olen pärit Ecuadorist ja see on minu kogemus: Ehkki uudised minu naise rasedusest langesid meile nagu jäävesi, kuna olime alles 2 kuud abielus olnud ja plaanisime, et ei saada beebisid enne, kui oleme majanduslikult stabiilsed ja paarina, mõtlesime rõõmuga lapse saamisest. Nii et me kavandame selle ettevalmistamiseks kõik ettevalmistused. Regulaarsed kontrollid arsti juures olid täiesti normaalsed, kuni ta jõudis 9 kuuni, me eeldasime isegi normaalset sünnitust, nagu me seda tahtsime. Me olime väga mures, et juba hakkas ilmnema märke saabumise soovist, kuid me ei näinud ühtegi. Arst ütles meile, et kõik on korras ja meestel kulub vahel sündimiseks veel paar nädalat, kuni 40-aastaseks.
Eelmisel nädalal (39) läks kontrollkäiku teinud doktor puhkusele. Siis otsisime teise variandina teist kohta, nii et esmaspäeval viis ema ta emadusse, kus nad ütlesid meile, et ta on uus ja hea ning oli isegi vaba. Niisiis otsustasime sünnitada seal, ehkki selleks esmaspäevaks oli arst tagasi, sest see säästaks meile dokumendi poolt nõutavast sünnist 280.00 dollarit või kui see oli keisrilõige, maksis see meile 500.00 dollarit. Just sel esmaspäeval ei tahtnud ta minna, sest tundis end väsinuna, kuid ema sundis teda. Juba raseduse ajal teevad nad jälgimise ja saavad aru, et beebi südametegevus on sündimiseks liiga nõrk (sellepärast polnud tal kokkutõmbeid), et tal poleks selleks piisavalt jõudu ning et platsenta on lubjastunud ja vedelikku pole jäänud Amniootiline ja sellele lisatud, et mu rasval naisel oli kitsas vaagen ja kõrge vererõhk ... nii et lapsel oli nn loote kannatus. Lisaks, kuna see emadus on uus, ei olnud neil ikkagi operatsioonituba, nii et neil ei olnud seal C-sektsiooni, nii et mu äia helistab mulle ja käsib otsida arsti, kes meid alati kontrollis. Kuna ma juba teadsin, et olen sel päeval tagasi tulnud, käskisin neil minna otse kliinikusse, selleks ajaks ei teadnud ma midagi, ainult et neil peab olema C-sektsioon. Lahkusin töölt kell 17:15 (selleks, et tööd teha, töötasin veel 15 minutit), helistasin meeleheitlikult oma paksule naisele ja ta rääkis mulle, mis toimub, ma peaaegu nutsin murest ja veel enam, kui ta ütles mulle, et mu poeg kannatab. Ja just siis ei leidnud ma oma sõpru ega venda, kes mind kliinikusse viiks (kuna olen ratastoolis). Ehkki mul on oma elektritool, ei saa ma temaga kolmandale korrusele minna, kui raske see on, seetõttu otsustasin oma õemehega takso võtta. Mu naine oli juba opereeritava seerumiga valmis. Ma tahtsin temaga siseneda, kuid viimasel hetkel ütleb arst mulle, et kuna see on steriliseeritud koht, ei saa ma tooliga siseneda ja ma ei näeks seda hästi. Noh, pool tundi hiljem kuulsin juba oma lapse nuttu. Minu esimene kohtumine temaga oli eriline, tundus, et ta tundis mu häält, ta oli väga rahulik, ta ei nutnud, ta oli ilus ja iga päevaga näeb ta ikka ilusam välja ... kas need on mu isa silmad? ... ha ha ha Nüüd kodus olles olen saanud nautida ainulaadset sensatsiooni, mis tekitab lapse käes hoidmise ja tema tundmise jne. Ühesõnaga, see on midagi taevalikku. Kuu on möödas ja oleme ülimalt õnnelikud, kuid oleme ka innukad, et olla valmis mõneks asjaks, mida teatakse anda tavalistele haigustele nagu gripp jne. Teisest küljest soovisin kommenteerida, et toetan kooli, sest meile meeldib oma lapsega koos olla, lisaks sellele, et mu naine saaks tema eest kohe hoolitseda, mis hakkab nutma, mis aga pole just eriti sageli. Nii et mu poeg Mathias on saabunud minu elu täiendama, et koos mu naisega, kellega me juba tähistasime oma esimest aastapäeva, on see kingitus, mille Jumal on mulle andnud, et mu elu heledamaks muuta. "
Imikutel ja mujal | Isa, räägi meile oma lugu
