Mulle näib, et need on andmed, mida vaadata teatava optimismiga, kuna alaealiste laste hooldamise puhkus suurenes 21% aastatel 2005–2007 Hispaanias. Teiste Euroopa riikide tasemeni jõudmiseks on aga veel pikk tee minna, et pakkuda rohkem võimalusi vanematele, kes soovivad oma väikelapsi kasvatada.
Selle uudise lugemisel edasi liikudes mõistame teisi andmed, mis pole nii julgustavad. Kuna mehed moodustavad vaid 4,3% (ka varasemate andmetega võrreldes pisut suurenenud) vanematest, kes otsustavad töölt loobuda või et naine on see, kes kannatab kõige kõrgema töötuse, ajalisuse, ebakindluse ja palgaerinevuse tõttu.
Samuti on rasedus naiste esimene tööalane risk ja seda peetakse paljudel juhtudel (eriti eraettevõtetes) takistuseks karjääri kujundamisel.
Muud andmed, millest oleme oma lehekülgedel rääkinud, näiteks emade mobitamise sagedus või see, et rasedus on naiste seas vallandamise esimene põhjus, panevad meid ka optimismi poole liikuma.
Need on 6-kuulise noore poja kätte toimetatud isa V. Navarro 20 minutiga tehtud avaldused:
"Peate arvestama, palgast loobuma, selliseid projekte nagu maja või auto vahetamine ja kokkuhoiu tõmbamine edasi lükkama: minu hinnangul läks see mulle maksma umbes 12 000 eurot, aga see oli seda väärt".
Kas see on arvepidamine ja projektide edasilükkamine see, mis palju vanemaid tagasi tõukab, kuid just see, et "see oli seda väärt", julgustab üha enam seda otsust tegema.
Loodetavasti muutub järelemõtlemise esimene osa oluliselt ning riigiabi ja töövõimaluste kaudu ei tulnud otsus veeta rohkem aega meie laste kasvatamiseks, vaid nende probleemide peale mõeldes vanemate une, kes otsustasid seda teha.
Ja vabastades selleks muud põhiaspektid ühiskonna heaolu millest me oleme nii palju rääkinud ja kuhu me kõik peame mahutama. Kuidas oleks võtta mõni näide Islandi heast elust?
