Leidsin väga huvitava töö, mis räägib meile selle olulisusest kes olid keskajal laste ellujäämise nimel imetatud.
Tööd tehti Musta surma ajal mahajäetud küla inimjäänuste osas. Kuni selle ajani võisin tõestada, et lapsi toideti peaaegu põhiliselt rinnapiimaga kuni kaheksateistkümne kuuni, isegi kui nende dieedile lisati vett ja tahkeid toite.
Nad olid väga heas seisukorras, kuid ainult rinnapiima saamise ajal.
Nendel lastel oli kasv ja areng võrdsed tänapäeva arenenud ühiskondade laste omadega, kuna rinnapiim kaitses neid haiguste eest ja pakkus neile usaldusväärset ja saastevaba dieeti.
Kui rinnaga toitmine lakkas, suurenes suremus kiiresti ning saabus ka alatoitumus ja aeglane kasv, sedavõrd, et on olnud võimalik tõestada, et inimesed kasvasid jätkuvalt kuni 20-aastaseks saamiseni, mitte aga kuni 18. eluaastani, nagu praegu on normaalne. Seda seletatakse seetõttu, et lapsepõlves ei saanud nad pärast võõrutamist piisavalt toitu ega kasvanud normaalse kiirusega.
Pikaajalise rinnaga toitmise pikendamine oli lisaks praktilisele probleemile toidupuuduse kontekstis ka kultuurilistel põhjustel. Võimalik, et oli selge, et rinnaga toitmine hoidis lapsi hästi toidetud ja tervena, lisaks sellele, et naised olid soodsates oludes, kus oli tavaline imetada ning teistelt kogenud emadelt tuge ja usaldusväärset teavet saada.
Huvitav on tõdeda, et imetamine näitab seda ajalooline tähtsus keskajal kaitsefaktorina imikute tervise ja ellujäämise tagamiseks, isegi toidukriisi ja võimalikult halbade terviseseisundite tingimustes.
