Kui analüüsime mõistet "psühhomotoorne" (või "psühhomotoorne"), siis täheldame, et "psühho" viitab psüühilisele või vaimsele tegevusele ja "motoorne" või "motoorne" viitab liikumisele. "Psühhomotoorse arengu" all peame silmas liikumiste evolutsiooni imikute ja laste kasvades.
Psühhomotoorne areng on inimese evolutsiooniline aspekt, kuna see on lapsele oskuste, teadmiste ja kogemuste järkjärguline omandamine, mis on kesknärvisüsteemi küpsemise väline ilming.
On neuroloogilisi protsesse, mis on füsioloogiliselt vastutavad lapsel täheldatud progressi eest. Närvisüsteemi küpsemisel on eelnevalt kindlaks määratud järjekord ja seetõttu on arengul selge ja etteaimatav järjestus, ehkki see pole täpne kõigil imikutel ja lastel.
Lisaks, nagu me sageli rõhutame, ei põhjusta seda arengut mitte ainult kasvamine, vaid ka keskkond mõjutab seda protsessi.
Millest sõltub imikute ja laste psühhomotoorne areng?
Lühidalt öeldes sõltub psühhomotoorne areng:
Inimese geneetiline annus.
Küpsemise tase
Õigeaegse väljaõppe või õppimise võimalus, mida hõlbustab sobiv keskkond, kus meie vanematel on palju öelda.
On olemas optimaalset arengut soodustavad tegurid, kui kindel ema-lapse side, õigeaegne sensoorne stimulatsioon ja hea toitumine.
Vastupidisel küljel võime rääkida teistest riskifaktorid mis võivad sellist arengut takistada:
- Bioloogilised tegurid (vastsündinu hüpoksia, enneaegsed sünnitused, hüperbilirubineemia, konvulsioonilised sündroomid ...).
- Keskkonnategurid (sobiva ema-lapse sideme puudumine, hüpo-stimuleeriv keskkond).
Psühhomotoorset arengut hinnatakse meditsiinilises kontrollis võimalike muudatuste tuvastamise võimalusega ja sel juhul on neil võimalik kindlaks määrata sobivad meetmed.
Ka vanemad peaksid olema tähelepanelikud imikute ja laste psühhomotoorne arengning kahtluse korral või viivituse kahtluse korral pöörduge lastearsti poole.
