Paar kuud tagasi saime sellest teada õpetaja, kes õpetab minu kolmeaastast tütart, ei kavatsenud järgmisel aastal enam naasta. Te ei kujuta ette valu, mida ta meile andis, ja valu, mida ta annab mu tütrele nüüd, kui ta juba teab.
Ta on olnud uskumatu õpetaja, keskendunud lastele, tähelepanelik nende vajaduste suhtes, väga hell ja alati valmis vastu võtma vanemaid ja osalema erinevatel tegevustel kogu kursuse vältel. Tule, mis see alati olema peaks, ehkki me teame, et alati ei juhtu nii.
Usume, et järgmisel aastal ei pea saabuv inimene teistmoodi olema, kuid meil on väga kahju, et see õpetaja lahkub. Eriti kuna Temast on saanud laste sõber, on nende vajaduste suhtes väga tundlik ja põhiline viide sellel esimesel kooliaastal.
Mu tütre kuulamine ütles mulle, et daam on neile öelnud, et tuleb järgmisel aastal neid vaatama, et näha, kuidas nad on kasvanud, või lugege aasta lõpus oma tööle pühendatud pühendusi, mis mind erutab. Ütle meile ka nutt "Aitäh, et teil on nii toredad lapsed.".
Me igatseme teda kindlasti. Ma arvan, et meist rohkem kui lastest, sest nad õpivad peagi uut või uut õpetajat armastama. Õpetaja üleviimisele lisandub klassi teise samba juurde tugiõpetaja, kes on ka klassi lastega loonud väga tihedad suhted ja on ka emotsionaalselt hüvasti jätnud.
Täna Viimane klassipäev lastele, on mu tütar pisut kurb ja julgustame teda, sest teame, et suvi saab olema imeline, ja mäletame palju päevi, kui hästi tal tal kursusel on olnud ja kõike, mida ta isand soovis.
Aga sügavalt oleme ka pisut kurvad, sest ka tema on nüüd osa meie elust.
Lisaks on preili edusammudele teadmiseks lisanud uue sensatsiooni, et näha, kuidas kursus on ühe silmapilguga möödunud ja mu tütar on "palju vanem". Õnn õpetajatele uutes sihtkohtades ja aitäh, et olete lastega nii tore olnud.
