Jätkame intervjuudega Mehhiko ajaveebide isade isadega. See on järgmise jaoks nii eriline Isadepäev Mehhikos Sel päeval külastab ta meid Carlos Wollenstein, isade lugude ajaveebist.
Carlos on esmakordselt kaksikute isa ja oma blogis jutustab ta meile suure huumorimeelega lõbusaid seiklusi, mida ta isas elab.
Rääkige meile natuke endast ja oma perekonnast
Minu nimi on Carlos Wollenstein ja töötan produtsendina. Ma sain sel kuul just 36-aastaseks ja olen abielus. Mul on kaks last, kaksikud, tüdruk ja poiss ning nad on peaaegu 21 kuud vanad (nad on juba 2-aastased!).
Mis ajendas teid blogi kirjutama?
Hakkasin oma ajaveebi kirjutama, et jagada oma kogemusi isana rohkemate vanematega ja rääkida oma ellujäämislugusid kaksikutega. Kirjutan ka iseendale, oma naisele ja oma lastele, et saaksime ühel päeval naasta teatud postituste juurde ja üle elada neid uskumatuid hetki, mis ei taha jääda märkamatuks. Isikliku päevikuna, et elu parimaid meenutada.
Kuidas on isadus teie jaoks olnud?
Isadus on olnud minu jaoks tohutu muutus, parim asi, mis minuga juhtunud on ja mis mind proovile paneb. Päevast teise muutub teie elu, te peate teatud viisil küpsema ja võtma vastutuse, kas soovite seda või mitte. Teil on juba hoole all laps (minu puhul kaks) ja siis peate tundma, et õpiksite ja naudiksite iga päev koos nendega.
Sa ohverdad palju oma elu nende eest, kuid iga hetk, kui lakkad midagi enda heaks tegemast ja teed nende heaks, on see seda väärt ja see on suurim õnn, mida keegi sulle anda võib.Mis on olnud teie isana suurim väljakutse? Kas oli midagi, mis oli teie arvates lihtne ja selgus, et see pole nii?
Kui olete kaksikute isa, oleme mõlemad emad ja isad korraga (ilma selget rinda andmata). Unetud ja magamata ööd pudelite andmiseks ja mu naise abistamiseks olid rasked, kuid mitte võimatud. Sinust saab pooltootlik zombie.
Kuid ma arvan, et suurim väljakutse on olnud ja olen jätkuvalt kannatlikum ning saan aru, et minu lapsed on siin maailmas kaks uut inimest ja nad õpivad iga päev paljusid asju. Olge kannatlik 32. korda põrandale visatud lusikaga tantrumite tõttu või seetõttu, et nad hambaid pesevad. Kõik on nende jaoks uus ja peate neile kannatlikult ja kiindumusega õpetama kõiki väärtusi, mida me tahame neile sisendada, et nad kasvaksid iseenda ja teistega heaks inimeseks.
Mis teile isana olemisest kõige rohkem meeldib või meeldib?
Ilmselt mulle meeldib, et mulle öeldakse "issi", sest nad tahavad minult midagi või et nad lihtsalt ütlevad seda, öeldes enne magamaminekut õhus, oma võrevoodis. Mulle meeldib, et nad istuvad mu jalgadel, et neid lugeda, kuni nad magama jäävad, mulle meeldib, et nad jooksevad minu poole ja teevad mind kallistuseks, et kui ma töölt saabun, naeratavad nad ja karjuvad isale. Et nad võtaksid mu sõrme ja viiksid mind mängima, et nad annaksid mulle suudlusi või frentaase, mis tahavad, et mulle suudlustele halvasti antaks.
Millist nõu annaksite teistele vanematele?
Esiteks läheb see aeg meie lastega väga kiiresti ja oleme sellega arvestanud. Ma tunnen, et see oli eile, kui nad sündisid ja minu kaksikud on peaaegu 2-aastased. Iga päev kasvavad nad suureks ja on erinevad inimesed, ühel päeval võivad nad armastada seda, et nuuksub magama ja teisel päeval ei taha enam. Nii et paljude asjade tõttu peame sellepärast võtma iga hetk koos lastega ja hingama sügavalt sisse ning jäädvustama seda oma mällu ja südamesse.
Teine näpunäide on see, et kõik rasked asjad või väljakutsed on ka etapid ja need kõik juhtuvad, peate olema kannatlik. See, et magamata, möödub lõpuks. Ka plahvatusohtlikud popod mööduvad, ka kõva lava, ehkki selle lõppu pole näha.
Kõigil on algus ja lõpp ning niipea, kui sellest aru saad, magab su poeg öö läbi, tema tagasijooks on minevik ja toit põrandal, mis võtab natuke kauem aega.
Me täname Carlos selle eest, et pühendasite natuke aega oma isaks saamise kogemustest ja seiklustest, millest ta oma blogis kirjutab Isa lood. Ootan homme veel ühte intervjuud teise Mehhiko isaga.
