Nii nagu ükski naine pole sama, mis teine, ükski rasedus pole sama mis teine. Isegi sama naise erinevad rasedused on ka üksteisest erinevad.
Ehkki korduvad kurjategijad mängivad kogemustega kasuks ja seisavad teise rasedusega silmitsi kindlamini, kuna me juba teame, milles asi, ilmnevad paratamatult uued asjaolud, uued mured ja hirmud.
Sümptomid võivad olla sarnased või täiesti erinevad ja see ei tähenda, et üks rasedus oleks parem või halvem kui teine. Näiteks minu puhul, kuigi ma olin juba tüütut iiveldust kogenud (mis muide pole mind külastanud), ei tea ma, kas see oli mu esimese raseduse ajal vähem intensiivne või tuleb välja, et nüüd on mul vähem kannatust. See võib olla mõlemad, kuid ma arvan, et kaldun pigem teise poole.
Teine kurjakuulutav erinevus on see, et esimese raseduse ajal, eriti esimesel trimestril, kui ebamugavustunnet omistatakse, võite puhata või minna magama kolm tundi uinakut, kui seda tunnete. Selle asemel, kui teil on raseduse ajal beebi ja tüdruk, kes on energiat täis, nõuab kogu aeg 200 protsenti tähelepanu. Ma ei tea, kas ma olen ainus, mis juhtub, kuid ma ei saa kuidagi tunda end natuke süüdi selles vähese tähelepanu pärast (või vähem kui esimesel korral), mida sellele rasedusele annan. Kunagi lugesin kõiki ajakirju imikute kohta ja selle kohta, et mul oli ja oli teada päevast päeva, kuidas laps kasvab, siis nüüd olen isegi kahtlenud, mis nädal ma olen.
Juba pärast heade uudiste saamist saadi uudiseid vähem eufooriat kui esimest korda. Ma arvan, et kuna see polnud enam "uudsus", või see juhtub seetõttu, et oleme küpsemad. Isegi uudsusega, kui olete esimene, olete pere kuninganna, kõik paluvad teid, annavad teile, hellitavad teid. Teise puhul võtavad nad juba enesestmõistetavalt seda, et olete asjatundlik ema ja tunnete end pisut nagu trombeeritud kuninganna sündroom.
See, milles peaaegu kõik rasedusest väljaspool olevad rasedused langevad kokku, on lapse ootamise illusioon ja õnn.
