Läätsed Need on üks esimesi toite, mida kasvatati. On andmeid, mis näitavad, et neid hakati põllumajanduses kasutusele võtma vähemalt 7000 aastat tagasi. Mesopotaamias ja Egiptuses hariti neid ning klassikalises Roomas olid nad põllul eriti armee jaoks üsna tavaline toit. Leiame need Piiblist, Eesavi sünniaegse müügi loost Jaakobile.
Neid on palju läätsesordid, on meie kultuuris kõige levinumad pardinad, kastellaanid ja verdinad, ehkki nüüd võib poodidest leida ka muid sorte, eriti selliseid, mis juba nahata tulevad, mis on ideaalsed enne aastat, kui neil pole nii palju kiudaineid.
Nad on väga rikas mineraalide, näiteks raua ja kaltsiumi poolest, nii et need on eriti huvitavad laste toidulaual. Neid soovitatakse kõigile ka südame-veresoonkonna haiguste ennetamiseks ja soolestiku liikuvuse edendamiseks - põhjused, miks Hispaania südamefond ja Hispaania toitumisfond oma väärtust esile tõstavad.
Lisaks läätsedkoos teraviljaga parandavad nende niigi suurt valgukogust ja saavad lihaasendajaks, mis annab meile ka selle, mille koostises pole küllastunud rasvu. Kui valmistame sööki läätsede ja riisiga, pole vaja lisada liha või muud pearooga, vaid puu- või köögivilju.
Toitumise seisukohast tuleb märkida, et neil on suured vitamiinide (B1 ja B2) ja mineraalide, nagu vask, magneesium, fosfor, seleen, tsink ja raud, annused. Neis on 100 grammi kohta 50 hüdraati, 25 valku, poolteist grammi rasva, millest puudub kolesterool ja 10 grammi kiudaineid.
Teravilja ja köögiviljadega segatud pürees, terve alates umbes aastast, või krokettide ja täidiste alusena võib olla üks olulisemaid toite, mis annab lastele tervisliku ja tasakaalustatud toitumise alates väikestest, ilma liigse rasvata ja piisav toitainete koostis, eriti raua sisaldus on eriti huvitav, mille abil saame selle biosaadavust suurendada, kui kombineerime seda C-vitamiini rikka toiduga vähemalt kord nädalas, läätsed taldrikul
