Me kõnnime suvalise linna kesklinnas tänaval kell 19 õhtul. Kauplused, baarid, muuseumid ja mõned kontorid on endiselt avatud. Mõni jääb avatuks paariks ja enamaks tunniks. Kui läheme äärelinnadesse, siis polügoonide tehased ja kontorid töötavad endiselt. Hispaanlased lahkuvad töölt peaaegu kaks tundi hiljem kui ülejäänud eurooplased, umbes 19 tundi.
Euroopas lõpetab enamik töötajaid oma tööpäeva kella 17–18. Seda nähti Hispaania tundide ratsionaliseerimise riikliku komisjoni hiljutises uuringus, mis koosneb asutustest, ministeeriumidest, autonoomsetest kogukondadest, ametiühingutest, ettevõtetest ja ülikoolidest.
Kui Hispaanias välja arvata intensiivsed päevad, on Hispaanias enamikul ettevõtetest ja teenustest ilmne liiga palju aega söömiseks.
See on valem, mis pärineb sõjajärgsest elustiilist (kui paljud mehed pidid tegema kaks tööd), kuid see oleks kliimatingimuste tõttu mõeldamatu ka teistes Põhja-Euroopa riikides.
Uuritud riikides on toidule pühendatud ajavahemik 30–60 minutit, Hispaanias aga kuni kaks tundi.
Tuletame meelde, et OECD juhib tähelepanu sellele, et Hispaania peab täiustama oma lepituspoliitikat ning nende ajakavade muutmine, et neid rohkem eurooplastele kohandada, on samm edasi, nagu paar päeva tagasi peetud arutelus esile toodi peamised poliitilised kandidaadid. Arvan, et nende uute sõiduplaanidega harjumine oleks aja küsimus ja ma ei usu, et selle eelistest kasu saamine maksaks.
Meie naasime just reisilt Dublinisse, kus pidime pärastlõunal kavandatud tegevustega väga hästi aega organiseerima, sest umbes 17 tundi sulgeb enamik muuseume ja parke. Kell 19 on avatud vaid mõned kauplused ja toitlustusasutused (mis pakuvad juba õhtusööki).
Minu turistide vaatenurgast, kes soovib kõike külastada, need ajakavad mind ei soosinud. Kuid kahtlemata on töötavatel inimestel hea lahkuda töölt kell 17–18. Ja teisel päeval olete isegi turistina juba uute sõiduplaanidega kohanenud ja lõpetate õhtusöögi nendega samal ajal.
Näib olevat selge, et Euroopa süsteem see soosib tööelu ühitamist töötajatega, kes saabuvad koju kaks tundi enne seda pikendab neid päevi (heas mõttes), takistades lastel meie saabumisel magama jääda (või praktiliselt). Rohkem ja paremat aega lastega koos on see, mida peaksime nõudma oma poliitikutelt, ettevõtetelt, administratsioonilt ...
Nagu näeme, pole see võimatu ja sellest oleks kasu isegi samadele töökeskustele, kus on töötajaid, kes töötavad paremini ja töötavad rohkem. Kas see ei tundu kriisiaegadel hea mõte? Et mitte öelda kellele oleks kõige rohkem kasu (ja tänu), lastele.
