Majanduskriis sai alguse rikastest ja nüüd peame oma raha ja heaolu hinnaga lahendama vaesed. See on kiire kokkuvõte, mis tuleneb kärbete hulgast, mida teevad riiklikud ja piirkondlikud valitsused, kes seavad kontrolli alla meie tervise ja avaliku hariduse (mis iseenesest polnud eriti hea, kui kooliprobleem üsna kõrge).
Viimane uudis meie laste hariduse kohta on see valitsus plaanib laiendada laste arvu klassis lähemale suhetele, mis täiskasvanutel olid täna, kui me olime väikesed.
Õpilaste arv klassiruumis on praegu algklassides 25 last, see tähendab laste arvu klassis ka eelkoolis ja 30 last klassiruumis keskhariduses. Noh, valitsus soovite suhet suurendada 10%.
Neid võiks olla umbes 30 last klassiruumis
Eelkooliealiste laste puhul tähendaks see, et 25 lapse asemel oleks igas klassiruumis 27 või 28. Kui arvestame, et mõnes koolis, kus õpib palju lapsi, õpib juba 26 last klassi, et mahutada veel mõni see näitaja võib läheneda 30-le.
Kui räägime haridusest, siis vähem on rohkem
ANPE, UGT ja CC.OO. Nad on öelnud, et sobivad tasemed on juba head ja nende tõstmine paneb meid naasma aastakümnete taguse massiseerimise juurde, kui klassis oli liiga palju lapsi. Olen isana ilmselgelt ametiühingutega nõus, sest hariduses, mida vähem klassiruumis lapsi, seda parem.
Vähem lapsi tähendab suuremat individuaalsust, see tähendab, et õpetajad saavad pühendada igale õpilasele rohkem aega ja saavad kohelda neid vähem standardsel viisil ning rohkem kooskõlas iga lapse võimaluste ja muredega.
Rohkem lapsi tähendab seda, et neid on keerulisem kohelda kui ainulaadseid inimesi ja et on mugavam (ja isegi loogiline) kohelda kõiki õpilasi ühtemoodi, kahjustades nii neid, kes on mahajäänud kui ka arenenumad ja kellel on rohkem probleeme.
Nüüd ei ole tudengid varasemad
Kindlasti mõtleb mitu, et kunagi oli meid klassis palju. See on tõsi, mäletan, et E.G.B. Meid oli kokku 40, see on tõeline mõnitamine, kui võrrelda seda nüüd 25-30-ga. Hoolimata sellest õppisime ja saime edasi.
See argument ei kehti siiski lihtsal põhjusel: elanikkond on palju muutunud, ka lapsed ja kasvatusviis, õnneks. Minu ajal käitusime enam-vähem hästi, sest paljud meist kartsid oma õpetajaid. Ma mäletan õpetajat, kes tõmbas teile kõrvu, õpetajat, kes viskas kustutuskummi, kui ma nägin, et räägite, ja veel ühte, kes kommenteeris, et klassi saali kõndimise ja kõndimise vahel lasin mul käe maha, kui ma ei teinud seda. sa käitusid Samuti, kui nad ei olnud agressiivsed või kui nende kohta polnud legendi, siis teadsite, et kui midagi valesti läks, võtsid nad ühendust teie vanematega ja see polnud hea maitsega roog.
Nüüd diskrediteerivad paljud vanemad kooli ja õpetajaid ega näe probleemi, et nende lastel on halb käitumine. Nüüd proovivad õpetajad saada austust ja autoriteeti ilma karistust kasutamata ja absurdsete ähvardusteta, eesmärgiga, et lapsed õpiksid vastutama enda ja nüüd on rühmad palju heterogeensemad, koos teiste riikide õpilastega, kes vajavad kõne mõistmiseks ja igasse rühma integreerumiseks rohkem aega. On selge, et praeguses olukorras antakse selle meetme rakendamisel haridusele õhuke soosimine.
Vabandust, aga ei, ma ei usu, et valitsus on liiga huvitatud avalikust haridusest, mida ta oma riigi kodanikele pakub.
