Täna leidsin selle pildi ja see pani mind mõtlema. Fotol näete kolme last, kes lehvib puu otsast sõnumiga. Tüdruku mälestused on tulnud meelde siis, kui mu vend lahkus meie suvenaabrite juurest metsa ja kajutitesse ning puude otsa ronima.
Kukkusime, jah, kriimustasime, veri, haavad, kuid midagi ei juhtunud, natuke vesinikperoksiidi, smurfide riba ja tagasi ronida ning lugusid leiutada. Tänapäeva lapsed, enamus, vaevalt mõtlevad metsa minemisele ja seda peaksid julgustama vanemad lapsed kontakti loodusega ja mängige seda ilma väliste mänguasjade vajaduseta.
Seda pilti nähes saame kõik teadvustada loodusega kokkupuutumise edendamist, julgustada neid puudel ronima ja nendes mängima, aitame neil kajutid üles ehitada, otsida kodus vanu linasid telkide tegemiseks, anda neile vanu plastikplaate ja -tasse. et nende köögid on paigaldatud ... (õpetades neile ka seda, et keskkond tuleb pärast seda puhtaks jätta).
NurtureStore'i fotol ilmub ingliskeelne teade, mis ütleb:
Ronida puu otsa, riskida, töötada meeskonnana, olla seiklushimuline, usaldada ennast, mängida õues, tunda oma piire, sõbrustada
Jätan teile ka luuletuse, mille olen võtnud Alejandro José Diaz Valero kirjutatud raamatust "Hinge luuletused".
Väga ohtlik mäng, mida tasub ka meeles pidada, kui lehtpuudes läksime mäest üles ronima. Kõik mälu tärkab selgel viisil, kui okste juurde hargnemisele ronides tassi juurde ronisime. Kui pagasiruum oli väga paks, otsiti teed meie elukaaslasega, kes teenis redelit. Viimasele oksale ronimine ei hirmutanud meid enam, puuvilju süües vaatasime panoraami. Mõnikord, olles ettevaatlik, oli mõnikord luumurd, kui kukkusime kogemata nagu küps vili. Guajava pulgal ronimine oli suure osa väljakutse, olgu see siis loquat, tamarind apelsin, mango või mammon. Selle ohtlike tõusude lapsepõlve aeg andis meile oma õpetused elus ronida.
