Vanemate üks suuremaid muresid on proovige oma lapsi õnnelikuks teha. Vaba ja õnnelik Tasuta on suhteline, sest teatud moel oleme kõik üha haigesema ühiskonna toimimise vangid, õnnelikud inimesed, sest see sõltub ka sellest, sest mõnikord on meie püüd teha neid õnnelikuks seda, mida me saame, just vastupidist, muuta nad õnnetuks.
Naljakas on see kõik lapsed on õnnelikud, kui me laseme neil olla lapsed. Kui veedame oma vanemate rollis, kui ületame ennast ja üritame nende elu kontrollida, isegi kui see on õnne saavutamiseks, siis on oht, et nad satuvad lõpuks sellesse, et pole seda, ja see tähendab, et õnne ei saa anda.
Seda ei saa anda, sest vanemate ja inimestena ei saa me seda kellelegi anda. Õnn sõltub igaühest teisest. Ütleme nii, et kõige rohkem, mida võime loota, on proovida luua ideaalsed tingimused, et laps jõuaks õnneni, millekski, mis võib juhtuda või mitte, midagi, mida me ei saa enam kontrollida. See sarnaneb enam-vähem austuse subjektiga. Paljud vanemad arvasid juba lapsepõlves, et austame neid kontrolli ja autoritaarsuse alusel. Nad saavutasid selle, et me kardame neid, kuna austust ei õpetata ega edastata ega nõuta, peate selle oma tegevusega ise välja teenima, see on tagajärg.
Noh, õnne teema on sarnane. Kui muretseme selle andmise pärast oma lastele, on meil selle saamisega rohkem raskusi kui siis, kui unustame selle. Me peame muretse vähem, kontrolli vähem ja anna neile rohkem vabadust. Las nad valivad, lase neil rääkida, lase neil mängida, lase neil teiste lastega aega veeta, oma asjade, mänguasjade ja mõtetega.
On vanemaid, kes püüavad anda neile seda, mida meil polnud (seda tavaliselt seletatakse… “Ma annan talle lapsepõlve, mida mul polnud”), pakuvad oma lastele rohkem materiaalseid asju kui vaja, suunavad nad tuhandele koolivälisele õppele ja sporti, et nad saaksid oivalise hariduse ja koolituse ning prooviksid neid lõpuks vormida lähtuvalt inimesest, kes nad oleksid tahtnud olla ja kelleks ei saanud.
See on viga, sest lapsed ei tule maailma meie haavu, halbu otsuseid ega vanemate vigu ravima. Nad tulevad selleks, et anda meile võimalus teha erinevaid asju ja üks viis selle saavutamiseks on lasta lastel olla lastel, austada nende otsuseid (kui nad kedagi ei austa), arvestada nendega, panna nad end armastatuks (veeta koos nendega aega, ei puudu rohkem) ja lasta neil oma asjad korda teha.
Kui inimene teeb oma asju, kui ta teeb seda, mis sel hetkel teda motiveerib, kui ta naudib ja on oma tegevuses imbunud, siis see inimene on õnnelik. Kui laps mängib, kui sa mõistad, et ta veedab tunde oma toas joonistades, maalides, tornide ehitades ... kui möödub sinu kõrvalt, ütlemata midagi, sest ta mõtleb, mida ta peaks oma mänguga jätkama, kui tundub, et ta seda pole, selles hetk on õnnelik.
Ma tean, et lapsi on keeruline vähem kontrollida, sest nad on meile alati mootorratta müünud, et me peame neid tihedalt, köiega kontrollima, peaaegu uputades nad nii, et nad ei jätaks meid maha, et nad ei lahkuks karjast. Probleem on selles kontroll on eksitus. On meeldiv tunne, kui me lõpuks plahvatame näkku, sest kõike pole võimatu kontrollida, sest kui laps kasvab, kui ta on teismeline, pole ühtegi köit, mis saaks teda jätkuvalt hoida. Kui selleks ajaks on köiest vabanemise ja mahajooksmise oht uppunud, on see suurem kui siis, kui köied puuduvad ja uksed on alati lahti olnud.
See on vabadus ja see on õnn, olema võimeline olema ise ja suutma vastu võtta ja pakkuda armastust ilma tingimusteta. Teisisõnu, õnn on tagajärg, mitte eesmärk. Kui vanemad on õnnelikud, kui elame lapsevanemaks teadlikult, kui veedame aega koos lastega ja oleme seal, et neid kaasas käia, pakume lastele seda, et nad saaksid olla õnnelikud.
