Oleme oma laste jaoks maailma parimad ja nad arvavad, et kõik, mida me vanematele pakume, saavutame. Me oleme kõikvõimsad vanemad, kuid reaalsus on väga erinev ja tekib küsimus, kas on seda fantaasiat julgustada või hoopis vastupidi, oma silmi hoopis teistsugusele reaalsusele avada?
Alguses on väga positiivne, et laps arvab oma vanematest parimat, kes on intelligentsuse, jõu, armastuse jms osas parimad. Miks?, Lihtne? Sel moel tunneb laps end kindlamana ja kaitstumana, vanematega koos olemine on tema jaoks fantastiline ja võimaldab tal rohkem usaldada endasse, vähem hirmu ja palju suuremat autonoomiat.
Ka vanemate jäljendamine on lapse jaoks atraktiivne, see aitab seada väga kõrgeid eesmärke ja aitab sellest üle saada. Peame alati meeles pidama, et meie, vanemad, oleme oma lastele eeskujuks ja see on kaalukas põhjus, miks meil on eeskujulik käitumisviis või vähemalt proovida. Kuid kuigi see on alguses positiivne, ei ole vaja lubada, et see suurendus ja idealiseerimine muutuks fabulatsiooniks. Peate mõtlema võimalusele, et laps saab asju öelda oma mängukaaslastele või koolile, õpetajatele jne. mis vanemate kohta üldse ei kehti. Sellepärast peame temaga rääkima ja selgitama, mis on reaalsus, et ta vähehaaval saaks oma jalad maale seada ja fantaasia karmist reaalsusest eristada.
Lapse küpseks saamiseks tuleb see eraldada vanemate idealiseeritud kuvandist, selleks on vaja mitmeid näpunäiteid, mida spetsialistid soovitavad järgida, kuna vanemad tunnistavad, et nad ei tea kõike, vaid et nad hoolivad leiate vastuse raamatutest, Internetist otsides ...
Temaga rääkimine sellest, kuidas päev kulges, oli samuti väga asjakohane, selgitades, kuidas kõik läks - nii hea kui ka halb - on viis olla lapsega aus ja julgustada teda vanematega palju usalduslikumalt suhtlema. Ärge proovige seda üle kaitsta, ärge tehke midagi sellist, mida me teame, et üksi suudab, sel juhul ei jää see vanemate varju, kuna tal on väga lihtne oma vanemaid usaldada, mõeldes, et nad lahendavad tema probleemi tema mugavuse nimel.
)
