Omapärane teadlane Eduard Punset avaldas äsja oma uue raamatu "Teekond armastuse juurde", milles ta räägib vanemliku armastuse olulisusest lapse jaoks esimestel eluaastatel.
Punseti sõnul määrab armastus, mida me oma lastele juba varases nooruses anname, nende täiskasvanute armastuse ja viisi, kuidas tulevikus tundlike suhete ees seista.
Armastust käsitlevas essees pühendab ta erilise osa lapsepõlvele, kuna ta ütleb - ja ma olen temaga selles osas täiesti nõus -, et täiskasvanute armastus on sellel eluperioodil emakeskkonnas võltsitud.
Neile, kes usuvad, et beebiga ei juhtu midagi, mis laseb tal võrevoodis nutma, üllatavad teadlase sõnad neid.
Ta ütleb, et on näidatud, et võrevoodis hüljatud, pimedas abitu laps tunneb sama kaitset ja kasutab südamevalu vastu samu aju mehhanisme kui täiskasvanu.
Võib-olla suudavad täiskasvanud mäletada seda tohutut tühjust, mis on tekkinud südamevalu tagajärjel, et mõista last, kes tungivalt meile võrevoodisse väidab.
Selle puudumisel võib olla tõsisemaid tagajärgi, kui me arvame, sest nagu Punset oma raamatus kommenteerib, kasvab beebi kahe esimese eluaasta jooksul vanematega armastuse ja kombatava kontakti korral suurema usalduse enda vastu ja loob enesehinnang, mis on teiega kogu ülejäänud elu.
Teadlase huvitavad sõnad, milles saate süveneda ajakirjanduses tema raamatu ilmumise ajal läbi viidud intervjuude kaudu.
