Kuni selgus, et Astuuria vürstid tegid seda oma esimese tütre sündimisel, teadsid väga vähesed nabanöörirakkude säilitamise võimalust oma vastsündinud lastelt.
Täna teame sellest võimalusest rohkem. Tegelikult on ühe Hispaanias tegutseva erapanga Secuvita uuringu kohaselt 79,9% selle teadusliku protseduuri olemasolust ja 90% hispaanlastest on öelnud, et nad hoiaksid oma laste nabanööri tüvirakke.
Kuid ikkagi on see probleem, millest ei teatata, kui keegi ei küsi. Ma arvan, et seda peetakse ikkagi mõne lapsevanema teatavaks snoobiks, väga levinud eelarvamuseks selliste asjade suhtes, mis hakkavad erandiks ja lõpuks levima.
On tõsi, et protseduuri, selle võimaliku terapeutilise kasutuse jms kohta on veel teavet. Kui keegi uurima ei hakka, pole sünnieelses konsultatsioonis seda küsimust. Tõendina tunnistas vaid 10% vastanutest, et nende günekoloog on sellest võimalusest teada saanud.
Enamik vastajaid, 93,5%, leiab, et teenust peaks katma sotsiaalkindlustus, mis hõlmab praegu ainult eriprobleemidega perede erijuhtumeid.
Ülejäänud vanemad, kes soovivad nabaväädi tüvirakke säilitada 30 aastat, peavad pöörduma ühe erapanga poole, mis võtab kaevandamise ajal umbes 2.ooo eurot ja hoolduse eest umbes 90 eurot aastas.
Omalt poolt kiideti märtsis heaks riiklik nabaväädi verenõude kava eesmärgiga kahekordistada vabatahtlikke annetusi ja laiendada kuut Hispaanias praegu tegutsevat panka.
Kahtlemata on see väli, mille ees on pikk tee. Me teame juba konkreetsetest juhtumitest (neist oleme blogis rääkinud ka mõnedest), mille puhul raku autotransplantatsioon on suutnud ravida mitut last.
Kindlasti on lähiaastatel nende lahtrite kasutamisel hämmastavaid avastusi, mistõttu valiksin ka sellise elukindlustuse, et last võimalikult vähe säästa, et mul seda vaja oleks.
