Esimene eluaasta on lapse isiksuse kujunemise võti. Esimestel kuudel elatud kogemused ja aistingud mõjutavad otsustavalt tema isiksuse kujunemist.
Sel perioodil mängib ema põhirolli. Juba rasestumisest alates on beebiga tugev side, mida tugevdavad rasedus, sünnitus, imetamine ja see jätkub esimestel elukuudel (ja aastatel).
Väga huvitav uuring, mille viisid läbi Chicago ülikooli teadlased koos Indiana ülikooli tõenditega kuidas ema esimesel aastal beebiga suhtleb, on seotud hilisema käitumisega, mis lastel ilmneb 4–13 aastat.
Nad uurisid 1 863 beebit ja nende emad, et teha kindlaks, kas sel perioodil saadud stimulatsioonile lisatud imikute temperament aitab kindlaks teha tulevasi käitumisprobleeme.
Tulemuste kohaselt oli lastel, kes olid esimese aasta jooksul vähem kapriissed ja oma reaktsioonides kõige ettearvatavamad, väiksem konfliktipõhise käitumise oht, näiteks petmine, valetamine, probleemid õpetajatega koolis, sõnakuulmatu suhtumine ja kahetsuse puudumine pärast halba käitumist.
Sama juhtus lastega, keda ei olnud piisavalt rahuldatud nende nõudmistes, ja nende lastega, keda emad olid kognitiivselt stimuleerinud vähe.
Uuringus käsitleti ka kehalise karistuse saanud lapsi. Samuti pakkus kasu lapsepõlves põskede või kookide vastuvõtmine, ehkki see selgitab seda vaid pisut, et ennustada hiljem tõsisemaid käitumisprobleeme. Viimane hinnang ei veenda mind üldse, kuna usun, et lapsi ei tohiks lüüa ei esimesel aastal ega ka kunagi varem, isegi kui see mõjutab nende edasist käitumist vähe.
Igatahes tõlgendan üldiselt, et uuring kinnitab seda, mida pean üheks hea hariduse võtmeks. See näitab, et stimuleerimisel ja eriti kiindumuses põhinev armastav kasvatus eeldab, et lapsed on paremad inimesed.
Ehkki uuringud on keskendunud emadele, kuna nad on esimestel elukuudel peamine võrdlusnäitaja, leian, et ka vanemad mängivad lapsevanemaks saamisel põhirolli ja et nende pühendumus on isiksuse määratlemisel sama määrav. lastest
