Jätkame oma emade lugude kaudu, mille saadate meile emadepäevaks, mida tähistatakse järgmisel pühapäeval paljudes Ladina-Ameerika riikides ja Hispaanias. Täna toome teid rõõmuga lugu Myriamist ja tema väikesest Martinist.
Me osalesime Martini sünnil ja kohtumisel tema emaga ning kuidas nüüd, üheksa kuud pärast sündi, tänab Myriam teda iga päev, et ta on nende elu täitnud illusioonide, õnne ja üllatustega. Jätame teile selle kauni loo:
Päeval, mil Martin sündis, olin rahulik, lõdvestunud ja õnnelik. See oli plaaniline sünnitus, minu günekoloog otsustas, et pojalt maailma tundmaõppimiseks piisab 41 nädalast ning jõudsin kella kümne ajal hommikul koos kohvri ja kotiga mu pisikesele, mis oli valmistatud lõpmatu armastuse ja kogenematusega, diskreetsesse kliinikusse. Kus mu elu igaveseks muutuks. Nad alustasid kohe ranguse, oksütotsiini, koti purunemise ja jälgimisega. Mõne tunni pärast oli ta üha valusamate kontraktsioonidega vaevalt 2 cm laienenud. Ämmaemand kutsus mind rahunema, taim oli küllastunud ja palusin epiduraali. See oli üks paljudest vigadest, mille ma sellel teekonnal tegin ema, mina, alati nii perfektsionistina. Anesteesia tundus saatuslikuks, pinge alandas mind nii palju, et nad pidid glükoosi panema ja monitor vahetati. Pärast 11-tunnist dilatatsiooni, mis vaevalt õnnestus ja võimaldas mul kõndida lapsele sobivaks, otsustas teine erinev ja halvem ämmaemand, et on aeg omada C-sektsiooni.
Ja nii, kell 23.40 auraval juuliõhtul, koos oma emaga täiesti vales vormis ja vales vormis, jõudis minu väike sõdalane Martin varakult siia maailma, nuttes sama intensiivsusega kui tuhande tuletõrjeauto sireenid, mis näitasid ämmaemandatele, naistearstile ja nende vanematele, et ta elas selles pisikeses, valges ja täiuslikus väikeses kehas palju elu. Kõige ilusam beebi maailmas. Ma palusin tungivalt, et mind asetataks mulle rinnale, ma tahtsin tunda teda enda kõrval, ma tahtsin olla tema elatis, tahtsin temaga kohtuda ja mind tundma õppida. Meid ümbritsesid perest, sõpradest, õdedest süttinud katkised sisikonnad, kuid kui nad mulle lähenesid, tundsime teineteist kohe ära, haarasime mu rinnast, vaatasime teda ja meenutasime väikest kuldkala, kellel oli suu sisse "või "Ümberringi mu rinnanibu" minu väike kala ", nii et kui ma talle helistama hakkasin, toitusid mu kallid väikesed kalad mulle. Sellest ajast peale, kuni olen üheksa kuud vana, on mu elu olnud hammasteta naeratuste, pisarate ja pisaratega, mis on võimalikult arusaadavad kui parim sõnastik, armutavate ja pugevate armidega armulaudadest, kallistustest kolmekesi ja duett pilgu läbi, igapäevastest üllatustest, eksklusiivsetest hällilauludest, suurepärastest hetkedest, nagu tema esimesed silbid, kallistustest ja maitsvatest suudlustest nagu küpsisepüree koos vedela šokolaadiga, lõbusatest pereeletest ja naerust, mis on puhas ja imeline, täpselt nagu mu laps pärast vanni. Ja jah, on olnud ka raskeid aegu (olen kõigepealt luuüdi), kuid ükski päev pole möödunud, vaatamata teda ja puudutades mind oma olemuse sügavusse. Tänu oma pojale olen õppinud tundma tingimusteta armastust, olen hingepuhtuse taustal banaalse ja materiaalse tagasi lükanud, olen võtnud endale teise olendile elu andmise absoluutse suuruse ja vastutuse (mind hämmastab ikkagi tema poole vaadates ja siis meile otsa vaadates tema isale ja mulle) ja ma töötan iga päev meie pere eest hoolitsemisel ja selle nimel, et need kolm erinevat südant lööksid igavesti koos. Sellepärast tahtsin talle midagi öelda, kui lubate: Tänan teid, mu väike Martin, sellise õnne eest, ma armastan teid väga ja minu elus pole ega saa olla sekunditki, kui see pole nii.
Loodan, et teile meeldis see ilus lugu sama palju kui mulle. Saame emade lugusid palju ja nende avaldamiseks pole palju aega jäänud, seetõttu oleme sunnitud valiku tegema.
Tuletame lugejatele meelde, et nad saavad meile lugusid saata, eelistatavalt viiest kuni kaheksast lõigust koos fotodega koos lastega. Saatke meile oma kogemused aadressile [email protected].
