Nagu iga päev, toome teile kauni lugu, mille üks ema meile saadab, milles ta selgitab oma emaduse kohta oma imelisi ja ka kibedaid kogemusi. Sari, millega tahtsime emadepäeva tähistada pealkirjaga "Ema, rääkige meile oma lugu", paneb meid täna tundma väga soovitud lapse kaotamise valu ja sündinud laste rõõmu, mis, kuigi need ei muutu minevikku, kui nad uuendavad lootust ja rõõmu.
Sandra räägib meile oma valusatest tunnetest kaugelearenenud raseduse kaotuse kohta, naise küsimustele sissetungivate meditsiiniliste testide vajaduse kohta ja selle kohta, kuidas elu jälle täidab kõhtu ja paneb ta uuesti sündima, õnnistades teda Emadus on seda ihaldanud ja seda on olnud nii raske saada.
Minu lugu on nagu iga teise ema puhul, kellel on tehtud abort.Ta oli väga soovitud laps. See nägi välja selline, nagu seda hakatakse kutsuma, see täitis mind kogu maailma õnnega, ma ei teadnud, et nii väikese asja juures nii palju armastada saab.
Kuid kõik juhtus järsku, nad ütlesid mulle, et ma pean tegema koori biopsia. Enne ma ei teadnud, aga nüüd teen seda, et nad saadavad meid günekoloogide selja kaitsmiseks mitu korda tarbetuid katseid tegema. See oli minu juhtum ja enne arsti ei mõelnud ma kunagi, et võiks öelda EI.
Selle tulemusel tehti mul 22 nädala pikkune rasedust katkestav rasedus pärast enam kui 5 nädala pikkust haiglasse lubamist. Ja mu Lucia oli täiuslik ning isegi oma kokkutõmbumistega tundsin ta liikumist, ehkki saatuslik tulemus oli vältimatu.
Kui arstid tulid pärast kuretaati mulle külla, küsisin ma vaid, et kui ma saaksin uuesti rasestuda, ja seal tuleksite mängu: MINU LUKE, MINU ELU, MINU TAEVA.
See oli palju emotsioone, kui teadsin, et olen jälle rase, kuid see oli ohjeldatud rõõm, ma nägin, kuidas mu kõht kasvas, kuid me ei otsustanud teie nime enne, kui olin 6-kuune, ja otsustasin, et tahan Luciat kanda, kuna see on nimi, mis Mulle oli see alati meeldinud ja nii sündis 28. juunil 2007 mu Lucia keisrilõike abil, 4 270 grammi ja 53 sentimeetriga. Ja natuke hiljem tuli minu väike viga, minu Laura, kes tuli maailma eelmisel 1. juulil 2009. Nad on mu kaks suurt armastust.
Loodetavasti õnnestub siinkohal vältida abordi halba jooki ja veelgi enam, kui see on nii kaugele jõudnud, ja seda kõike ebavajalike tõendite tõttu.
Pean tunnistama, et hoolimata samasuguste kogemuste kuulmisest naistest, kes kahtlevad ja on kaotanud lapse, kes kahtlevad, kas nende usaldus arstide vastu oli edukas, on mind hämmingus selline inimlik draama nagu praegu Sandra jagab meiega. Sellel sündimata lapsel on igavesti koht tema elus ja südames ning nüüd ka meie endis.
Ta õnnitles teda südamest julguse, lootuse, edastatud magusa helluse ja Lucia ja Laura poolt tema elule antud rõõmu eest. Ja ma saadan teile tohutu kallistamise ja tänu, et tegite meid teie osaliseks ema lugu, soovides, et selle lugemine paneks mõtlema.
