Viimasel ajal olen seda sageli kuulnud hüperaktiivsete laste arvu suurenemine pole reaalne. Mis on pannud mind seda mitu korda järele mõtlema. Ei saa eitada, et seda tüüpi diagnoose on üha rohkem, mis ei tähenda, et need oleksid õiged.
On väga tõenäoline, et tähelepanupuudulikkuse hüperaktiivsuse häire (ADHD) on üle diagnoositud, mis tähendab, et paljud lapsed, kes pole, on märgistatud ja "haiged". Kui diagnoosiga kaasnevad ravimid, pole see mitte ainult ebavajalik, vaid võib kujutada ohtu lapse tervisele.
Probleemi kasvav mõõde on selline, et ÜRO organisatsioon (ÜRO) on ÜRO Lastefondi (UNICEF) ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kaudu juhtinud tähelepanu ADHD diagnoosimise ja sellega seotud farmakoloogiliste ravimeetodite arvu suurendamine, mida vaevalt õigustavad kliinilised kriteeriumid.
Seetõttu soovitavad nad suuremat huvi ADHD õige ja range diagnoosimise vastu lastel ning farmakoloogilise ravi kehtestamine alles pärast teist tüüpi psühhopedagoogilisi ja / või käitumuslikke ravimeetodeid.
Ajakirjas "Evidence in Pediatrics" avaldatud töö eesmärk on analüüsida a ADHD praegune ülediagnoosimine meie keskel ja teate, kuidas seda saab vältida. Mitmed kliinilised juhised näitavad, et sellise diagnoosi panevad ainult spetsialistid (tasulised psühhiaatrid, neuropeediatrid või lastearstid).
Artikkel pealkirjaga "Kas on tähelepanu defitsiidi hüperaktiivsuse häire (ADHD) ülediagnoosimist?" Järeldab, kui oluline on teada, et Hispaanias, nagu USAs või Kanadas, oleme sukeldatud dünaamilisse ADHD ülediagnoosimine ning et seda ülediagnoosimist tuleks vältida teaduslikul ja eetilisel viisil.
Nad teevad ettepaneku diagnoosimisinstrumentide paremaks tundmiseks ja rõhutavad, et DSM-IV (vaimsete häirete diagnostika ja statistiline käsiraamat) ja ADHD hindamisskaala (Conners ja ADHD) põhinevad ainult eelnevalt kindlaksmääratud kategoorilistel kriteeriumidel, mis on üksteist täiendavad testid, kuid Need ei ole otseselt diagnostilised ja seetõttu ei tohiks need asendada kliinilist vaatlust.
Neid tuleks teada ka koos kaasamiskriteeriumidega, st väljajätmise kriteeriumidega, kuna võimaliku ADHD diferentsiaaldiagnostika on lai ja heterogeenne ning sellel on mitmed neuroloogilised, pediaatrilised ja psühhosotsiaalsed põhjused ning multidistsiplinaarne meeskond peab neid alati rangelt läbi viima.
Lisaks tuleks patsiendi hindamisse alati integreerida patsiendi kliinilised ja kontekstuaalsed andmed (ka need, mis on seotud nende vanuse tunnustega; see on selgelt näha, kui silmitsi seisame lapse, teismelise või täiskasvanu võimalike juhtumitega).
Lühidalt, olles teadlikum ADHD ülediagnoosimise oht lapse tervisele ja järgides kaasatud spetsialistide neid soovitusi, välditakse paljusid põhjendamatuid märgiseid ja eriti paljusid ebavajalike ravimitega seotud probleeme.
