LASTE KASVATAMINE MEIE VANEMATENA KASVATAS MEID

Veete lapsepõlve ja noorukiea mõeldes, et teie vanemad eksivad paljudes asjades, ütlete neile, et te ei usu, et see on teie enda heaks ja et te ei saa sellest ikkagi aru, kui olete isa, kordate, et te ei ole tulevikus nendega võrdne ja kindel, et nad saaksid seda teisiti teha ja kui saabub aeg neid näidata ja näidata, et sul oli õigus, siis lähed ja sa kasvatad oma lapsi samamoodi, nagu vanemad sind kasvatasid.

Sellele, mida ma just seletasin, võisid enamik praegused vanemad kindlasti alla kirjutada. Põhjus, miks see juhtub, on see, et asju on tõkke ühelt küljelt näha teistsuguseid, kui neid teiselt poolt näha on ning aja möödudes, paremaks või halvemaks, paneb vanad tülid lahenema või ununema. Selle all mõtlen ma seda, et paljud vanemad teevad nüüd oma lastega samamoodi nagu vanemad tegid neid lihtsalt seetõttu, et nad ei tea, et muul ajal nad lubasid, et ei ole sellised.

See on normaalne ja loogiline

Enne teema juurde asumist tahan selgitada, et see pole sissekanne, mis on pühendatud kellegi süüdistamisele selles, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. On normaalne ja täiesti loogiline, et korraga jõuame lasteni saada meie vanemateks, milles nad olid. See on normaalne, sest ainus viis, kuidas me teame lapsega koos olla ja vanemana olla, on mudeli kaudu, mida oleme kõige rohkem imetud, mis pole keegi muu kui meie ema ja isa. Neil oli ema ja poja suhe ehk isa ja poeg ning me lõpetasime lastena nähtud käitumise kopeerimise, rakendades neid nüüd vanematena.

Kas me tahame olla oma vanemad?

Niisiis, küsimus, küsimus, millele peame vastama kui meile tundub hea olla oma vanemate moodi ja harida samamoodi. Vastus muidugi ei ole jah ega ei, sest kindlasti tegid meie vanemad palju imelisi asju nii meiega kui ka meie heaks. Peame siiski meeles pidama, et kui oleks olnud olukordi, millest olen esimeses lõigus teatanud, siis selliseid, kus arvasime, et need on meie jaoks tohutult valed ja ebaõiglased, võib-olla leidus asju, mida nad oleksid võinud paremini teha.

Oluline on olla teadlik oma harimisviisist

Võib juhtuda, et nüüd, faktide küpsemast vaatenurgast vaadatuna, mõistame, et jah, neil oli tõesti õigus, kuigi võib ka juhtuda, et meie arvates on nad eksinud ja et me tahtsime valida, kas olla meie ise, mitte oma vanemad. Ideaalne on siis proovida seda teha omal moel, see, kuidas me kunagi arvasime, et saame, kui oleksime vanemad, ja võib-olla see, mis teeb õnnelikuks nii meie lapsed kui ka meie.

Me eksime mitu korda, karjume nende peale nagu meie vanemad, võime neid austada või olla liiga triviaalsete asjade suhtes liiga raske, näiteks nagu meie vanemad olid, me ei pruugi teada, kuidas oma närve kontrollida, ja kõnnime õiglaselt kannatlikult, nagu juhtus ka meie vanematega . Asi on selles, et kui see juhtub, on tähtis pidage meeles, et meie haritute käitumine kajastub meie tegevustes.

Olles teadlik, võime lõpuks teadma käitumisharjumusi, neid töötama, neid kontrollima ja, kes teab, neid kõrvaldama. Paljud vanemad oskavad selgitada, et nad olid alguses väga vihased ja karjusid ning on nüüdseks õppinud kümnega arvestama, asju rahulikumalt võtma ja probleeme diplomaatilisemalt lahendama. Paljud vanemad on kindlad, et suudavad selgitada, et nad teevad asju, mida nende vanemad ei teinud, ja mis veelgi tähtsam - seda nad on vanemad, keda ilmselt oleks tahtnud saada.

Ma kordan, et meie vanemad tegid kindlasti parima, mida nad oskasid või oskasid, ja seetõttu armastame neid endiselt. Kuid meil kui vanematel on kohustus vastutada iseenda ja mitte nende eest. Peame vabastama automatismidest, mis jätavad meid tahtmatult stressihetkedel reageerimiseks vastavalt olukorrale, karastuvalt, kannatlikult ja konstruktiivsete lahendustega. Ainult nii kasvame vanematena ja inimestena ning ainult nii aitame oma lastel kasvada ja küpsemaks saada, kui oleme teejuhiks, juhuks kui nad kunagi eksivad.

Proovige oma lapsepõlve meelde jätta, proovige uuesti tunda seda, mida tundsite, kui vanemad tegid sama, mida teete nüüd oma lastega. Proovige oma lapsepõlve uuesti oma laste kaudu näha ja kasutage kõiki neid tundeid, eriti neid, mis kõige rohkem haiget teevad murda minevikuga kokku ja ehitada uus olevik, milles me saame oma lapsi armastada, kallistada ja suudelda nii palju kui tahame, milles me oleme siiras nii nende kui ka iseenda vastu, tundes end ebatäiuslikult ja andes neile teada, et me oleme, kus me lisaks oleme ausad, ja teame vabandada, kui oleme eksinud. Ehk kõige selle juures õpivad ka meie lapsed tulevikus olema ausad, siirad ja armastavad vanemad ning vanemad, kes teavad, kuidas meie puudusi ära kasutada, et täiustumist jätkata.