Kes ütleb laksu, ütleb piitsu, laksu, laksu ... Mida sa teeksid, kui oleksid tunnistajaks täiskasvanule, kes lööb last? Viimased uudised on pannud mind selle teema üle järele mõtlema. Stjuardess ei julgenud oma last naise käest kinni haarata, kes teda keset lendu lõi.
Peab ütlema, et naine oli väga närvis, isa soovis, et ta vabastaks lapse ja rahuneks ning lapsel oleks verevalumiga silm, mis võinuks abistada assistenti sekkumast olukorda, mis oleks võinud käest ära minna, ning et lennutöötajatel on selleks ka seaduslik luba.
Kas aga normaliseerub ühiskonnas tavapärane suhtumine, kus nähakse lapse takerdumist? Mulle jääb mulje, et elame "ela ja lase elada" maailmas ning kartuses sattuda sinna, kuhu nad meid ei kutsu, seista silmitsi teiste täiskasvanutega, sulgeme silmad ja pöörame kurtidele kõrvu kirjeldatud olukordades.
Ma ei pea silmas peksmist, sest selle tunnistamine (isegi tuvastamine) võib olla palju raskem ja seda tehakse tavaliselt privaatses keskkonnas, ma mõtlen neid kadette või laksu, mis on kõigi jaoks sagedasemad, ja kuigi paljudes riikides pole need keelatud ja neis, mida teadmata või mida sageli ignoreeritakse, tuleks need meie kollektiivses teadvuses normaalsusest välja juurida.
Sest lapse löömisel on tõsised tagajärjed, nii emotsionaalset kui ka füüsilist ning seda ei saa mingil juhul lubada. Kihutamine on mõttetu, see teeb ainult haiget.
Mäletan, et nägin täiskasvanuna, kuidas nad lõid lapse, juuste sirutuse, kõrvad, põse persse või lõid käega. Ma ei tea, kas mõni laks. See on juhtunud pargis või erinevates olukordades, näiteks poes, kus laps ei peatanud jooksmist ja murdis midagi.
Ma ei tundnud neid naisi ega mehi ega öelnud kunagi midagi. Mu süda tõmbub kokku, kui neid stseene näen, ja Ma ei tea, kas ma vaatan sind nördinud või hale näoga, kuid ma arvan, et nad ei paista minu välimust märkavat. Samuti mitte halvustamise ja viha sõnadest, mida võin oma kaaslasele öelda. Kuna ma ei ütle neile, on nad nüüd vihased. Võib-olla peaksin seda tegema, olema julge, mitte vait jääma ja tegutsema.
Kas oleks teisiti, kui oleksin peksmise tunnistajaks? Võin teile kinnitada, et jah, ma arvan, et saaksin mingil moel abi, hüüaksin abi ja kutsuksin viivitamatult politsei, sest mu sisikond on selle kahju peale mõtlema pannud ja kui see oleks impassiivne, ei annaks ma endale andeks.
Kuid me jõuame peenikesele joonele, mis eraldab (või mitte) laksu või kuritarvituse laksu. Kuhu saan ma tegutseda, kui selle tunnistajaks olen? Kas need kõlbmatud pealkirjade mõtisklused nagu see uudis toetavad, mille kaudu sain teada stjuardessi juhtumist, kes eraldas lapse emast, kes teda peksis?
Ei, te ei saa lapsele maksta. Kui olen kindel, et löömine pole hea viis harida, on see ressurss, mis tühistab meid kaitsvate ja vastutustundlike vanematena. Aga mis juhtuks, kui oleksime tunnistajad, kuidas nad teist last tabasid? Kuidas peaksime sekkuma, kui tunnistame laksu? Kas meie vaikus ei aita seda käitumist põlistada?
