Sel nädalal teatas tervise-, sotsiaalteenuste ja võrdõiguslikkuse minister (Ana Mato), et teeb koostööd haridus-, kultuuri- ja spordiministeeriumiga, et leida valem, mis võimaldaks viige koolipäeva jooksul läbi igapäevane kehalise treenimise ja spordi tund.
Minu arvates ja arvestades koolitööde ülekoormust, millega lapsed sageli kokku puutuvad, on väide liialdatud, kuna neil oleks klassis kodutööde lõpetamiseks vähem aega ja nad naaseksid koju veelgi küllastunumalt. Nüüd mõistan täielikult sellise ettepaneku motivatsiooni: kunanad peaksid muretsema tervislike harjumuste edendamise ja istuva lapsepõlve vältimise pärast.
Kommenteerisime siin just mõni päev tagasi, et elustiili parandamiseks on tavaline füüsiline koormus. Ja me teame ka, et istuv eluviis võib olla otsustav (koos toiduga, muidugi) laste rasvumise ilmnemisel.
Kuid selgub, et samuti ei peaks meie laste tervise pärast muretsema ainult valitsusega linnakeskkond, kus paljud pered elavad, ei võimalda lastel klassist lahkudes tervislikke harjutusi teha.
Klassivälised klassid, liiklusest küllastunud tänavad, väikesed pargid, liiga palju kohustusi ... sellise panoraamiga oleks igal lapsel keeruline leida piisavalt ruume ja aegu, et teha seda, mida nad tegelikult tahavad.
Ja mida keha nende arengu järgi paluks? Julgen seda öelda (eranditega) väikesed küsiksid natuke vabadust ja sobivaid kohti joosta, palli mängida, ronida, klassikaaslastega kohtuda, naerda, rääkida ... noh, päikese all pole midagi uut.
Kui (ja kui sellest ei piisa), kui nad saavad lõpuks oma vaba aega nautida, on nende käsutuses televiisor või sülearvuti või kartuli nutitelefon ja miks mitte? mis tahes neist konsoolidest, millega neil on nii lõbus mängida. Kuid me juba teame, et piiride seadmata jätmise ja liikumisvõimaluse kaotamise kõrval kuritarvitamise tõttu võivad tekkida muud probleemid.
Minu lapsed on selged, isegi vanimad, kes ilmselt "eksivad" elektroonilise mängu abil: kui ma annan neile valiku, valivad nad tänava ja nende sõbrad, seiklused, oma kehaliste piiride uurimine (kas ma saan selle puu otsa ronida?) ?)
Tahan sellega öelda vanematel on rohkem vastutust kui kellelgi selles ainesja suurendada kehalise kasvatuse tundi või mitte käia koolis, peame hoolitsema selle eest, et meie lapsed toituksid tervislikult, väldiksid istuvat eluviisi ja (selle tulemusel) saaksid treenida (reguleeritud või mitte). Ja mitte ainult tööpäevadel, vaid (nagu kommenteerisid meie kaaslast Eva, Beebid ja veel), ka nädalavahetustel ja pühadel.
